Malta linnakestes elavad õuekassid on rahulolevad, siledad, iseteadvad, äraoleva ilmega. Mujal nähtutega võrreldes on siinsed elukad ülimalt rahulikud, isegi loiud - eks ilm on meeldiv, konkureerivaid või ohtlikke loomi pole (koerad on liikvel üksnes rihma otsas, ainus suurem Maltal vabalt elav loom jänes ei puuduta kasside eksistentsi kuidagi) ja inimesed neid ei tülita, vastupidi, teevad seda, mis vaja, st panevad kindlatesse paikadesse värsket vett ja toitu. Tähelepanuväärselt palju on pruunitoonilisi loomi, olgu siis mitmevärvilisi või üleni rebasekarva.
Eriti sageli kohtan ma ülikoolikasse. Valvekassid, võiks öelda. Nad ei sega kedagi, hoiavad niisama asjadel silma peal. Keegi ei sega neid ka - ei mingit nunnutamist ega ka peletamist pole näinud, kassid lihtsalt on ja mingit arutelu selle ümber ei toimu, toit kuidagi ilmub nende sööginurka ja nii ongi. Loomulik kooselu. Eile õhtul tabasin hetke, kus kaks valvekassi kumbki oma ringil üksteisest möödusid, ei mingeid tugevaid tundeid ka neil vastastikku, põgus pilk vaid ja ehk ka, hm, õlakehitus. Või vähemalt mulle paistis hämaruses nii.
Eriti sageli kohtan ma ülikoolikasse. Valvekassid, võiks öelda. Nad ei sega kedagi, hoiavad niisama asjadel silma peal. Keegi ei sega neid ka - ei mingit nunnutamist ega ka peletamist pole näinud, kassid lihtsalt on ja mingit arutelu selle ümber ei toimu, toit kuidagi ilmub nende sööginurka ja nii ongi. Loomulik kooselu. Eile õhtul tabasin hetke, kus kaks valvekassi kumbki oma ringil üksteisest möödusid, ei mingeid tugevaid tundeid ka neil vastastikku, põgus pilk vaid ja ehk ka, hm, õlakehitus. Või vähemalt mulle paistis hämaruses nii.
Valvekass all vasakus nurgas. (Malta Ülikooli humanitaarteaduste hoone sisehoovis 10.04.2013 õhtul)
Blaseerunud valvekass suvatses lubada end lähivaates pildistada. (ibid)
