Religioon on siin hästi nähtav ja kuuldav ning, mis veelgi kütkestavam, sageli ka tuntav. Loomulik, et sisse elades püüad ka seda aspekti
siinsest elust mõista. Niisiis pidasin siis omaltki poolt lihavõttepühad kohalike tavade
lainel ja mitte üksi vaatlejana, vaid, hm, ohjeldatud ning skeptilisel, kuid siiski
igati lugupidaval moel ka osalejana.
Pühade-nädala sissejuhatuseks käisin Mosta linnas vaatamas
nende kuulsat Jumalaema Taevaminemise kirikut selle kaarjast, suurejoonelise
kupliga arhitektuurist tuleneva „igapäevanimega“ Rotunda. Sattusin kohale missa
alguseks, nii-et sain sellest tagareas osa – tõusin koos teistega sobival ajal püsti
ja käitusin muidu ontlikult, ühelegi rituaalile vahele ei seganud. Kohalikud
peavad seda kirikut eriliseks, sest sinna 1942. aastal missa ajal langenud
lennukipomm ei plahvatanud, kuna jumalaema segas vahele. See peab olema kurat,
kes mind kiusas küsima, et kus jumalaema siis oli, kui ta kogu ülejäänud saare
lasi kivihunnikuks muuta. Panin kiusatusele vapralt vastu. Kas mulle siis ei
ole siin leebe visadusega korduvalt selgeks tehtud, et While history is debatable, faith is indisbutable (e.k. umbes
„Kuigi ajalugu on vaieldav, siis usk ei ole“)? Teoloogid on teine asi, tavaline
kirikuskäija… ei küsi. Mina olen ju ometi teisel poolel, nii-et…
Edasi võtsin ette pühade-neljapäeva traditsiooni külastada
jumalaema altarit ühe päeva jooksul seitsmes kirikus (no teoreetiliselt on
muidugi eesmärgiks palvetada kõigi nende altarite ees, sedavõrd ma siiski ei
hardunud (ega paistnud seda tegevat ka paljud teised kohalolijad), kuigi elamus
oli unustamatu). Sõitsin linnakesse nimega Rabat, mis on „müür müüris“ kõrvuti
vana hüljatud pealinna Mdina’ga (hääldus umbes imdiina). Rabat oli kunagi selle eeslinnaks. Praegu pulbitseb siin
ikka veel ka igapäevaelu, vana pealinn on aga pigem turistisihtkoht (seda
hüütakse Vaikseks Linnaks, inglise keeles Silent
City, eks see hüüdnimi juba räägib ka enda eest). Rabati tänavad muutusid
õhtu kulgedes järjest rahvarohkemaks, jalutati pereti ühest kirikust teise,
kirikud olid hämarad ja vaiksed, jumalaema kuldsed-helesinised altarid
ülevoolavalt kaunistatud ja pimedas
kirikus välja valgustatud. Pühade puhul oli osa küünlaid ka tõepoolest ehtsad,
muidu on siin mindud ka altarite puhul rohkete elektriküünalde teed. Kindlasti
praktiline, aga…
Jumalaema altarid asuvad kirikusaalis külgedel, nii-et selle
õhtu puhul oli ka toolide suund ümber seatud. Kirikutes oldi väga vaiksed,
igaüks palvetas ja/või mõtles omaette, paistis nii, et kombeks on võtta igas
kirikus aega kümmekond minutit. Seejärel tõusti, annetati altari ees olevasse
kastikesse ja lahkuti tänavale või järgmisse kirikusse. Ja lõpuks muidugi mindi
hilisele õhtueinele. Linnakese kohvikud-restoranid-pastizzeria’d olid tulvil.
Kohalikud seletasid, et pärast neljapäevast ringiliikumist
ollakse reedesel leinapäeval vaiksed ja kodused. Jeesuse ristil suremise ajaks peetavat
päeval kl 3, siis kogunevad usklikud kirikutesse vaiksele palvele.
Reedel-laupäeval kirikukelli ei helistata.
Sain osa ka Rabatis Püha Pauluse kirikus (San Pawl malta keeles, St. Paul inglise keeles) toimunud
missast. Turistidele on kirikusse sissepääs päevasel ajal, õhtul on kirik
arusaadavalt avatud vaid, nojah, asja pärast. Nii-et ma tegin ka siis asja.
Kogesin jälle, kuivõrd teravduvad kõik aistingud, kui sõnadest aru ei saa. Ilmselt
lähed alateadlikult nii stressi, et tähelepanuvõime paneb maksimumi välja. Helid,
lõhnad, valgus, ilmed tundusid eriti intensiivsed. Väga teatraalne sündmus
igatahes. Tseremooniad viidi väärikalt läbi (preester pesi mõnedel auväärt
koguduseliikmetele sümboolselt jalgu, jagati armulauda jm) ning asjaosaliste näolt
oli näha helgust. Särasilmsed kooripoisid tegid nägusid ja lõid kogenult risti
ette. (Mina muidugi mõtlesin neid vaadates katoliku kiriku
pedofiiliaskandaalidele.) Kõrval istus isa aastat viiese pojaga, õpetas tedagi
õigel kohal püsti tõusma ja risti ette lööma – jälgides, kuidas ta vahepeal
tasakesi poisile teenistuse kulgu kommenteeris, on selge, et nägin tulevast
kooripoissi. Me vahetasime noormehega (ma ei mõtle isa, eks ole) mõistvaid
pilke, kui ta vahepeal oma mänguasja sõrmede vahel keerutas ja ohkas. Aga ei
mingit virinat igatahes.
Ja jutluses oli eestikeelne sõna "kullerkupp".:)
Ma ei hakanud uurima, mis see siis tegelikult ikkagi tähendada võis. Ilmselt paraku siiski mitte midagi Eesti flooraga seonduvat.
Reede öösel tegin kaasa suure osa 27-km palverännakust saare
ühest otsast teise, vt kaarti
- minu matk on seal sinisega ja lõplik sihtkoht rannikul eraldi märgitud. (Vt ka Times
of Malta artiklit.)
Põhimõtteliselt oli tegu rõõmsa matkaga läbi sooja suveöö, aeg-ajalt eine- ja
puhkepeatused, pime sumedus ümberringi, vahepeal merd, siis künkaid, kaugel
paistmas kaunilt välja valgustatud kirikud. Maltal on tänavavalgustus soojalt
kollakasoranž, mitte sinkjas nagu meil Eestis kombeks. Valgustab vähem, aga
tunne on palju parem. Maltalased olid tulnud valdavalt seltskondadena, sõbrad-sõbrannad-pered,
paljud polnud kuigi sportliku riietuse ega olekuga ning ilmselt ei plaaninudki
kilomeetreid lõpuni kaasa teha, tegu oli sotsiaalse sündmusega. Kogu aeg
räägiti-räägiti-räägiti, mina ei saanud muidugi eriti millestki aru, see oli
nagu taustamuusika. Mulle tundus
vastuoluline, et vahepeal „lõigati“, sõideti autoga edasi näiteks. Ja no
patukahetsus… Ehk oli neidki, kelle jaoks sellel sündmusel oli tõesti mingi
spirituaalne eesmärk, aga üldiselt ikkagi meeldiv heategevuslik seltskonnaüritus. Eks siin ole nagu inimühiskonnas ikka, et mingil ettevõtmisel ei ole kunagi ainult üks põhjus, aga mõnda põhjust kommunikeeritakse avalikult ja teistest rääkimist ei peeta viisakaks.
Osalustasu 10 eurot läks annetuseks. Mina, va põhja- ja
idaeurooplane, vaatasin imestusega, et annetus pisteti niisama läbipaistvasse
kasti, ei mingit tshekki ega allkirja ega muud distsiplineerivat – ju siis ei
tule siinses moraalses kliimas kõne allagi, et keegi annetab Mellieha Jumalaema
Sünni kiriku ees heaks otstarbeks (laste vähiraviks) ja need, kes
annetusi koguvad, ei kasuta neid ausalt.
Pühapäeval oli taas kohane rõõmus olla, sest Ta On Üles
Tõusnud. Sõin ära ühe lihavõttekoogi figolla
- sarnaneb Eesti maiustest kõige rohkem aleksandrikoogile, aga on pehmem ning keskele on paigutatud poolik kuldpaberis šokolaadimuna. Kõhklesin tükk aega, et kas osta ansambli New Direction pildiga figolla, sest see tundus
lihtsalt nii sürreaalne, aga piirdusin ikkagi ühe väiksema lambakujulisega.
Mulle tundus väga tore, et pühade lõpuks oli mitmes kohas
ilutulestik. Tõepoolest, kõik ju hästi – Tõusis Üles, hurraa! Armastan
maltalasi ja nende ellusuhtumist, tõsijutt.
