Tööreisidel võib olla ootamatuid kaaslisandusi.
Tutvused jäävad pealispindseks, olles sellest hoolimata
hingehelendavad – inimesed on ikka enamasti ilusad ja head, kindel mis kindel.
Kokkulepped on aastate pärast ühtviisi kulunud, olgu need siis teostunud või
mitte. Sündmusejuhtide pädevus või kobavus on mõne aja pärast ühtmoodi ükskõik.
Kehitad mõttes õlgu ja kulged edasi.
Vahel aga pudeneb selle kõige vahele ootamatult mõni hetk,
mis jääb unenägudes korduma ja muudab midagi selles, mismoodi maailma tajud.
Seekordse Taani-reisi järel kuulen ma ilmselt kogu elu
uutmoodi sõna tsistern.
1856 rajatud maaalune veehoidla Cisternerne oli mõeldud
Kopenhaageni puhta vee varude hoiustamiseks. 1933. aastaks polnud sellist
hoiuviisi enam vaja ning 1981 jäi veehoidla tühjana seisma. Euroopa
kultuuripealinna aastal 1996 taasavati see näitusepaigana, kus on väidetavalt
Taani ainsad looduslikult tekkinud tilkekivid.
Sel suveperioodil on Cisternernas Ingvar Cronhammari installatsioon
H – H nagu hydrogen, vesinik.
Tsiteerin näitusetutvustust:
A visit to the Cisterns is in many ways a visit to something otherworldly /---/. But nothing seems to beat the current installation H by Danish artist Ingvar Cronhammar, who has turned the urban dripstone cave into a parallel universe in which heaven and the underworld collide in a battle of unseen proportions. When you step in, time stops spinning as darkness surrounds you in a space, where the tunes from composer Martin Hall intertwines with the dribble of water. This is your chance to put all your senses to use in a room designed for reflection.
Umbkaudne tõlge: „Külaskäik Tsisternidesse on mitmel moel
külaskäik teispoolsusesse /---/. Kuid
miski ei näi ületavat praegust, Taani kunstniku Ingvar Cronhammari installatsiooni
H. Ta on muutnud linnas asuva tilkekividega koopa paralleeluniversumiks, kus
taevas ja allilm põrkuvad seninähtamatus võitluses. Kui sisened, peatub aeg ja
sind ümbritseb pimedus, kus helilooja Martin Halli noodid põimuvad vee
tilkumise heliga. Sul on võimalus kasutada selles ruumis, mis
on loodud peegeldama, kõiki oma meeli.“
Hea kokkuvõte ja emotsiooni edasiandmiseks ometi täiesti
ebapiisav. Otsene kogemus on umbes selline:
Astud Frederiksbergis Sondermarkeni pargis sisse
kolmnurksesse klaasist paviljoni. Laskud trepist ja mõtled, et eks ole, tuleb
üks ontlik maaalune näitusesaal, eks neid paekivist võlve ole siinkandis ju
nähtud küll. Trepp teeb kurvi, ees ootab
pimedus, näkku uhab jahedust, niiskust, hakkab kergelt ebamugav, tajud mingit
ärevust tekkimas. Inimene pole loodud maa alla minema, mõtled tõrksalt ja astud
trepimademel esimesse loiku. Libistad pilgu üle stendide, võdistad jahedusest
õlgu, keerad pilgu paremale – ja tardud. Aeglaselt-aeglaselt astud hetke pärast
pilgu suunas, imbud süvenevasse pimedusse, kus helendavad sinakad veesambad.
Need selgevormilised kunstlikud kosed kohisevad kumisevate müüride vahel, mille
võlvidel on välja valgustatud stalaktiidid. Kõrvus võimendub loitsutaoline
muusika, müstiline ja aeglane, meloodiat kandmas puhas hääl, mis näib veelt
tagasi peegelduvat. Üle põrandale rajatud järve viivad külgedelt valgustatud
metallrestidest jalutusrajad, mille alt vilgatab su jahmunud silmadele
aeg-ajalt pea märkamatut laineloksu - see on rohkem kujutlus kui tegelikkus. Rajad ristuvad, joonistavad mustrit, mida
pimedas ei adu. Hakkad märkamatult kikivarvul käima, hingad sisse rõsket õhku,
tunned, nagu vajuksid kuhugi sügavale, kuhugi teisele poole argipäeva, vaatad
päranisilmi valgust pimeduses, lased helidel end kanda ja saad aru, et see pole enam kelder, see on püha
katedraal... Külmavärinad – kas need on temperatuurist või millestki muust?!
...
Ratsionaalselt võttes olin ma vähe maganud, reisi- ja
maa-alla-mineku-ärevuses, üksi, seetõttu kõik meeled avatud ja hing tundlik. Mingil
moel isegi nördimusttekitav, et olin nii kergesti manipuleeritav... Aga imeline
elamus ikkagi. Imeline. Tundsin end mõne viivu kuidagi läbinisti KOHAL olevat,
üleni JUST SIIN ja PRAEGU.
Ilu tervikuna aistida on ikka nii erakordselt... elus.
Või ka: elu tervikuna aistida on erakordselt ilus.
Või ka: elu tervikuna aistida on erakordselt ilus.
