Tartust bussiga Riiga, Riiast lennukiga Amsterdami, keskpäevaks kohal.
Olidki kõikjal kanalid ja paadid (sh libises mööda üht kanalit päevinäinud prügipaat, sees laulu ümisev juht ja ees kapotil suur kimp tulpe...), jõudsin käia ühes kütkestavas muuseumis (Ons' Lieve Heer up Solder), süüa mitmeid küpsetisi ning laveerida punaste laternate linnaosas, kõõritades akendel muusika rütmis väänlevaid prostituute ja vastates (väärika? jahmunud? ...?:)) vaikimisega ettepanekutele stiilis "Come and watch live sex show, soft drinks included". 50 eurot kuuldus olevat ühe etenduse tavaline sissepääsuhind.
Vikerkaarelippude ja kanepipaikade rohkus juurde ning kokku sai päris kirju mulje. Ma pole ennast juba mõnda aega nii intenvsiivselt tunnetanud korraliku ja konservatiivse väikekodanlasena kui sel pealelõunal Amsterdamis.
Igatahes jääb Amsterdam meelde huvitava lõhnaga, kombinatsioon vee ja värske saia hõngust. Teiseks tuntud-toredat-keskaegset vanalinna kõrvale jättes lahe kaasaegne arhitektuur pluss pilgud jäid peale nii mõnelegi ambitsioonikale kaasaegse kunsti avaldusele linnaruumis. Väga lahe.
Amsterdam-Brüssel-Malta, keskööks kohal. Maltalased rääkisid omavahel kogu tee. KOGU tee, ma mõtlen. Selle võimalikkust ei usu üks eestlane päriselt enne, kui istub mõne tunni kinnises ruumis, ees, paremal ja taga maltalased.:)
Takso sõitis lahtiste akendega (parempoolse liiklusega riigist tulnu jaoks tee valel poolel, muidugi), mahe tuuleke puhus ja raadiost laulis Lionel Richie "...easy like Sunday morning"... Olin pärast pooleaastast planeerimist tõepoolest Maltale jõudnud.
